Juriidiline teave

Lepinguriikide ülene juriidiliste isikute tuvastamine väärtpaberitehingutes

Juriidilise isiku tunnuse kasutamine on juba ette nähtud Euroopa komisjoni rakendusmäärusega (EL) nr 1247/2012 (2) ja see tuleks ette näha ka keskdepositooriumide andmete säilitamise puhul. Keskdepositooriumide enda vormingute kasutamist tuleks
piirata siseprotseduuridega, kuid aruandluse ja pädevatele asutustele teabe esitamise puhul tuleks sisekood asjakohaselt konverteerida üldiselt aktsepteeritavasse standardisse nagu LEI (vastab ISO standardile 17442). Väärtpaberitehingute osapooled tuvastatakse LEI koodi alusel sõltumata nende lepinguriigist.

Milliste rakendusmäärustega reguleeritakse LEI koodi kasutamist Euroopa Liidu territooriumil?

Euroopa komisjoni rakendusmäärusega (EL) nr 1247/2012 (2) nähti ette, et kuna börsivälised tuletislepingud ei ole tavaliselt ei üheselt tuvastatavad olemasolevate koodidega, mis on finantsturgudel laialt kasutusel, nt rahvusvahelise väärtpaberite tunnuskoodiga (ISIN), ega kirjeldatavad ISO finantsinstrumentide klassifikatsiooni (CFI) koodiga, tuli välja töötada uus ja üldkasutatav tuvastamise meetod. 16. augustil 2012. a jõustus Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 648/2012, 4. juuli 2012, börsiväliste tuletisinstrumentide, kesksete vastaspoolte ja kauplemisteabehoidlate kohta („EMIR“), mis sisaldas suuniseid LEI koodi kasutamiseks EMIR raporteerimiskohustuse täitmiseks. LEI koodide suurem kasutusvajadus tekkis 3. jaanuaril 2018 rakendunud direktiivist 2014/65/EL (MIFID 2) ja otsekohalduvast määrusest (EL) nr 600/2014 (MIFIR, artikkel 26), mis määras LEI koodi kohustuse kõikidele Euroopas registreeritud ettevõtetele, kes soovisid osta või müüa börsil noteeritud väärtpabereid.